Tööstuslikult toodetud toiduainete ja selle tarbimise suurenemisega 20. sajandil on kasutama hakatud sadu nii loodusikke kui ka sünteetilisi lisaaineid. Neid kasutatakse tehnoloogilisel eesmärgil. E-aineid kasutatakse toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarrtavad ained, emulgaatorid), toidule värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne. Säiitusainete kasutamine peab olema põhjendatud, neid on lubatud kasutada, vaid siis kui muude tehnoloogiliste võtetega ei ole võimalik toidu omadusi parandada või toiteväärtust säilitada. 

Lisaaineid jagatakse päritolu järgi kolmeks (TunneToitu 2015):

  • looduslikud, näiteks agar-agar (E406) ja karragenaan (E407) merevetikatest, pektiin (E440) puuviljadest jne;
  • ained, mis on toidus looduslikult, kuid on saadud sünteesi teel, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E300), mida leidub looduses (sidrun, must sõstar, astelpaju on tuntumad askorbiinhappe ehk C-vitamiini allikad) või säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210), mida leidub pihlakates, jõhvikates jm;
  • ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel pole looduses analoogi, näiteks antioksüdandid butüülhüdroksüanisool (E320) ja butüülhüdroksütolueen (E321) või asotoiduvärvid.

Kõige enam toidus kasutatavaid lisaainete rühmi on viis (Trisberg 2012:

  • toiduvärvid (E100–199);
  • säilitusained (E200–299);
  • antioksüdandid (E300–399);
  • emulgaatorid, stabilisaatorid ja paksendajad (E400 – E499);
  • mitmesugused muud lisaained (E500 – E1500) - happed, alused ja nende soolad, aroomiained, želeerijad, pakendamisgaasid ja vahutekitajad;
  • maitsetugevdajad (E620-E623);
  • sünteetilised suhkruasendajad (E950-E954).

Rohkem selle kohta on võimalik lugeda lehelt: www.tunnetoitu.ee 

Põhjaliku e-ainete loetelu saab lugeda lehelt: http://www.sahver.ee/files/Mida_tahendavad_erinevad_e.d.pdf

 

Uuendatud: 20.02.2016

 

 

 

 

Showcases

Background Image

Header Color

:

Content Color

: