Tänapäeva tihedalt konkureerivas maailmas on pestitsiidide kasutamine kujunenud kui hädapärasemaks kuid ka lihtsamaiks vahendiks võitlemaks parasiitide ja haiguste vastu.  Kõik selleks, et hoida saagikus võimalikult kõrge, sest sellest sõltub maaharijate sissetulek ning annab leiva lauale.

Mida mõista sõna  “pestitsiidid” all?

Taimekaitsevahendid ehk pestitsiidid on kemikaalid, mida kasutatakse taimehaiguste ja –kahjurite tõrjeks.

Esimese suurema grupi moodustavad insektitsiidid, mis on neurotoksiinid ja mõeldud kahjurputukate hävitamiseks. Insektitsiidide võib keemilise koostise alusel jagada omakorda kloororgaanilisteks, organofosfaatideks ja karbamaatideks. Organofosfaatide ja karbamaatide toimeaine ja mürgisus on üsna varieeruv.  Kloororgaanilised insektitsiidid, mille alla kuulub ka ajalooliselt tuntud DDT, mõjutavad närvisüsteemi. DDT oli eelistatuim vahend kahjuritõrjeks, kuna toimeaine püsis pikemalt ja oli üsna efektiivne. Nõukogude ajal leidus üsna paljudes pereelamutes DDT purgikesi, millega tapeti näiteks kärbseid. DDT kasutamine keelustati, kui selgus, et kloororgaaniliste ühenditel on kahjulikud toimed: nende jäägid säilivad keskkonnas ja akumuleeruvad toiduahelasse. Selle tähelepaneku pani paberile Rachel Carson, kes oma teosega “Hääletu kevad” avas inimkonna silmad ning tõstis esile pestitsiidide kahjulikkuse. Tänapäeval on DDT kasutamine lubatud ainult piirkondades, kus võideldakse malaaria vastu.

Umbrohutõrjeks kasutatakse pestitsiide, mida kutsutakse herbitsiidideks. Herbitsiididest on tänapäeval kõige laiemalt kasutusel glüfosaat, mis on Roundup’i koostisosa. Herbitsiidid võivad toimida selektiivselt ning hävitata ainult teatud taimeliike. Herbitsiidid mõjuvad kahel viisil: kokkupuutepind on kas taime väline osa (näiteks taimeleht) või pestitsiid liigub taime juurestikku hävitades kogu kasvava taimestiku. Herbitsiide saab jaotada ka vastavalt manustamisele. Esimeseks on külvieelne tõrje, mille käigus töödeldakse mulda herbitsiidiga ja hävitatakse umbrohi enne põllukultuuri külvamist. Selle käigus ei häirita põllukultuuri idanemist ja kasvu. Põllumehed kasutavad ka tärkamisjärgseid herbitsiide, mis manustatakse, kui umbrohi on äsja tärganud. Hilisemal herbitsiidi manustamisel kaob mürkaine efektiivsus.

Kolmas tüüp pestitsiide on fungitsiidid, mis ei ole nii laialdaselt kasutuses olnud. Fungtisiidideks nimetatakse pestitsiide, mida kasutatakse taime mikroseente tõrjumiseks. Nende negatiivseks aspektiks on asjaolu, et patogeenid muutuvad mingi aja jooksul fungitsiidile vastupidavaks, mistõttu nende efektiivsus ajas väheneb.

Hetkel on kõige levinum pestitsiid Roundup, mis oli pikka aega reklaamitud kui kõige ohutum taimekaitsevahend. Kahjuks see nii siiski ei ole. Üldjuhul on pestitsiidide koostises “aktiivne” ja “inertne” koostisosa. Aktiivne koostisosa täidab hävitamise funktsiooni, inertsel koostisosal on toimet toetav funktsioon, mis tõstab seeläbi mürkkemikaali efektiivsust. Roundup sisaldab lisaks põhikoostisosale glüfosaadile ka lisakemikaale (peamiselt pindaktiivset ainet POEA), mis aitavad glüfosaadil taime rakku siseneda. Roundup’i koostises olev kemikaalide segu on mürgisem kui glüfosaat ja POEA eraldi.  

Pestitsiidide kasutamisel peaks alati ka silmas pidama, et mürkkemikaalid jõuavad lõpuks meie toidulauale. Glüfosaati sisaldavad ained on inimestele mürgised ja kantserogeensed. Glüfosaadi jäägid püsivad mullas üle aasta, savikates muldades isegi kauem, kuna pestitsiid seotakse savimineraalidega ja seeläbi püsivad pinnases seotuna pikemat aega. Kui glüfosaat omastatakse taimede poolt, liigub kemikaal taimeosadesse, mida kasutame toiduks. Juba 90 aastate alguses tehtud uuringutes on glüfosaadi jääke leitud näiteks maasikates, porgandites, lehtsalatis (Cessna ja Cain, 1992; EPA 1993).

 

Filmi- ja lugemissoovitused:

Pestitsiidide kasutamise ulatuslikkusest ja mõjust keskkonnale on võimalik lähemalt tutvuda youtube’i lühidokumentaalfilmist: https://www.youtube.com/watch?v=Ipbc-6IvMQI

Rachel Carsoni veebilehekülg: http://www.rachelcarson.org/Default.aspx

Rachel Carson (1962) “Hääletu kevad” (inglise keeles “Silent Spring”)

Riin Riiberg (2014) Glüfosaat ja selle määramise võimalused biosensoritega. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, loodus- ja tehnoloogia teaduskond, keemia instituut.  

 

Kasutatud kirjandus:

Cessna, A. J.; Cain, N. P. (1992) Residues of glyphosate and its metabolite AMPA in strawberry fruit following spot and wiper applications. Canadian Journal of Plant Science, 72

Cox, C. (1995) Glyphosate Fact Sheets: Part 1 and Part2. Journal of Pesticide Reform, 15 

Maasik, L. (2013) Taimekaitsevahendid. http://www.lvrkk.ee/kristiina/Liina_Maasik/taimekaitse/index.html

Matthews, G. A.  (2006) Pesticides: Health, Safety and the Environment. Blackwell Publishing Ltd, Oxford, United Kingdom.

U.S. EPA. (1993) Office of Pesticide Programs. Special Review and Reregistration Division. 1993. Reregistration eligibility decision (RED): Glyphosate. Washington, D.C. 

Showcases

Background Image

Header Color

:

Content Color

: